Ring, reflektsioon, emotsioonid ja mugavustsoonist väljatulemine iseloomustavad ilmselt kõige tugevamalt Leedus 8.-18. juulil toimunud treeningkursust „Real Intercultural Learning in Youth Exchanges”. Treeningut rahastati Erasmus+ programmi poolt, korraldajaks oli MTÜ Self-fish. Lisaks seitsmele osalejale Eestist tuldi kohale Lätist, Leedust, Poolast, Slovakkiast ning Horvaatiast.
 
Enamik Eesti grupist alustas teekonda Tallinna lennujaamast, kaks grupi liiget liikusid sihtkohta bussiga. Hinges olid ootusärevus, ind avastada ja õppida midagi uut ning teadmatus ees ootava suhtes. Reis möödus suuremate probleemideta, kui välja arvata see, er lennuk jäi umbes tund aega hiljaks. See andis aega kaasteelistega paremini tuttavaks saada. Eesti grupp oli väga eriline, sest rääkisime omavahel kolmes keeles – inglise, eesti ja vene, lisaks oli meie seas emakeelena gruusia keelt kõnelev noormees.
 
Vilniuse lennujaamas ootas meid buss, mis viis treeningul osalejad Daugirdiškesse. Sinna jõudes ootas meid ees lummav loodus ning enda tubadesse jagamine. Nagu ikka, pidid toad olema rahvusvahelised. Ees ootas grupi ehitamine, mis algas samuti juba tavaks saanud mängudega, näiteks pidime kirjutama lipsu peale kolm fakti enda kohta, millest üks oli vale ning inimene, kellega parjasti rääkisid, pidi ära arvama, milline fakt on vale. Järgmistel päevadel olid juba raskemad grupi ehitamise ülesanded, näiteks šokolaadijõe ületamine ja ämblikuvõrk, mis olid meie grupile rasked, emotsionaalselt olid need väga kurnavad, sest esialgu polnud meil ühist meelt ning samuti võtsid need üllatavalt palju aega.
 
Veel kolmandalgi päeval tegelesime grupi ehitamisega. See pani korraldajad väga keerulise otsuse ette – see olukord ei võimaldanud viia ellu plaanitud programmi ning nii tuli üsna palju programmist ära jätta. Nagu nad meile hiljem ütlesid, siis ei teinud nad peaaegu midagi, mida olid alguses plaaninud. Peale iga sessiooni oli meil reflekteerimise aeg, selleks moodustasime suure ringi või arutasime päeval toimunut väikestes gruppides. „Kuidas sa end tunned?” oli küsimus, mida selle treeningu jooksul enim endale kui teistele grupi liikmetele esitati.
 
Nagu pidev reflekteerimine, oli treeningkursuse lahutamatuks osaks mugavustsoonist välja astumine. See väljendus muuseas selles, et väga paljud meist, sealhulgas ma ise rääkisin endast selliseid asju, mida poleks arvanud, et võiksin pea täiesti võõraste inimstega jagada. Arvan, et see sai võimalikuks peale katsumusi, mida grupina läbi elasime, mis tekitas üksteises usaldust. Mitmelgi korral tekkis „vau-efekt” - kas ma just tegin seda?
 
Tegusate päevade jooksul kogesime grupis kui ka indiviidena erinevaid emotsioone. Sageli tabasin ennastki mõttelt, kas ma just tundsin seda või teist. Õnneks oli meil piisavalt aega, et seda kõike läbi elada, kuigi aeg-ajalt oli tunne, et kõike seda on liiga palju ning võtab tükk aega, et kõik õpitu ja kogetu kohale jõuaks.
 
Lisaks endasse vaatamisele ja grupidünaamika tundmaõppimisele olid päevad täis rõõmu ja naeru, põnevaid ülesandeid ja ettevõtmisi. Näiteks viiendal päeval käisime Vilniuses. Peale linnaga tutvumist õhtustasime restoranis, kus saime traditsioonilisi toite maitsta. Kahel õhtul käisime saunas, kus sai endasse kogunenud probleemid minema „vihelda”.  Samuti ei puudunud sõbralik huumor, musitseerimine, lauatenniseturniirid, öine jalgpallimatš, tantsumaraton, lõkke- ja kultuuriõhtu ning väikesed talgud.

Arvan, et see kogemus jääb osalejatele veel kauaks meelde. Meile sisendati, et alati tuleb rääkida enda eest, seega ma parandan ennast ning ütlen, et mulle jääb see treening kauaks ajaks meelde. Kuigi see oli mu viies projekt, siis leian, et see oli neist parim ja õpetlikem, kuid samal ajal kõige raskem. Kõike, mida sealt sain, on vaja küll veel omakorda reflekteerida, kuid mis on kindel, on see, et seda, mida seal õppisin, saab kindlasti kasutada edaspidises elus, sealhulgas noortevahetustes, et soodustada interkulturaalset õppimist ja grupi ühtsuse saavutamist, sest see, mida oled ise läbi elanud, on lihtsam teistele edasi anda.

Heike Pohla

 Inglise kirjanik James Allen on öelnud: ,,Selleks, et elu oleks edukas, õnnelik ja kaunis, on vaja tunda ja rakendada mõningaid lihtsaid ning kindlaid põhimõtteid.’’ Kuid millised on lihtsad ning kindlad põhimõtted edukaks saamiseks? Mis on edukuse valem?

Edukust saab võrrelda külmas vees oleva jäämäega, mille silmaga nähtav osa on veepeal ning silmaga nähtamatu osa vee all. Jäämäe ülemine osa on nähtav nagu ka edukuse puhul saavutatud saavutused, mida näevad teised inimesed. Alumine osa jäämäest sisaldab, aga edukuse nimel tehtud tööd, kriitikat, enese ületamist, mugavustsoonist välja tulemist ning ohverdusi, mida teised inimesed sageli ei näe.

Jäämäe alumine osa on kõige tähtsam saavutamaks edukust. Esiteks on edukuse valemi teada saamiseks vaja lahti mõtestada, mida tähendab edukus. Igal inimesel võib olla sellest erinev arusaam, kuna paljudele inimestele tähendab edukus kõrge hariduse omandamist, rahalist vabadust, hoolivat pere või vaimset rahulolu. Kindlat instruktsioone edu saavutamaks pole, kuna edu sõltub eesmärkide seadmisest ning oskusest ületada raskused, mis takistavad eesmärkide täitmist.  

Eesmärkide poole püüeldes, tuleb tihti ette negatiivset kriitikat ning eemale tõukamist. Alati on olemas inimesi, kelle kriitikat on valus kuulata ning seetõttu võib ka motivatsioon kaduda. Oluline on eristada motivatsiooni maha suruvat negatiivset kriitikat, mis on tingitud kadedusest ning arvustavat kriitikat, tänu millele on võimalik eesmärke paremini saavutada. Peale kriitika võib esineda ka mitmete inimeste poolt eemale tõukamist, kuna neile ei pruugi meeldida eesmärk, mille poole püüeldakse. Püüeldes eesmärgini tuleb alati leida negatiivsusest positiivne lahendus ning kunagi ei tohi kaotada usku enda eesmärki.

Negatiivse kriitikaga ning eemale tõukamisega väljuvad inimesed tihti oma mugavustsoonist, kuna tegemist on uue olukorraga. Uueks olukorraks võib olla ka teiste ees esinemine või võõrasse kohta minek. Stressitsoonis püüab inimene kohandada seda mugavustsooniks, seeläbi avastab inimene enda ümbruskonda, avardab enda maailmavaadet ning muutub julgemaks. Mugavustsoonist minek stressitsooni on tähtis komponent edukuse valemist, kuna uued situatsioonid tekitavad igas inimeses mingil määral pinget. Ebameeldivalt pinget tekitavaid olukordasid tuleb võtta kui õppetunde, millest on võimalik õppida.

Kui mugavustsoonist väljutakse pinge või hirmuga, tekib sageli tunne, et tahaks kõik eesmärgid poolikuks jätta ning lihtsalt ära joosta. Ära jooksmisel pole mõtet, kuna see on probleemide eest põgenemine. Selle asemel, et põgeneda, tuleb süda rindu võtta ning leida sobilik lahendus. Kunagi ei tohi kaotada usku enesesse, ükskõik kui halb olukord ka ei tunduks. Raskused tuleb ületada, isegi siis kui nende ületamine võib tuua eneseohverdusi ning  unetuid hiliseid õhtutunde. Seejuures on kõige olulisem enesedistsipliin, mis paneb eesmärke saavutama.

Eesmärkide saavutamisel on samuti oluline mugavustsoonist välja astumine uute tutvuste loomise näol. Mida rohkem suheldakse ning luuakse uusi tutvusi, seda kergem on ennast ning teisi tundma õppida. Tänu võõraste inimestega suhtlemisele, võib saada uusi tuttavaid ning kontakte, samuti võib leida ka inimesi, kes soovivad kiirendada eesmärgi täitumist. Inimesed, kes soovivad aidata eesmärki saavutada, on justkui meeskond, kes usuvad sihti ning motiveerivad eesmärki saavutama.

Edukuse saavutamine kasutades teatud põhimõtteid, on edukuse valemi tulemus. Tulemus on igal inimesel mingil määral erinev, kuid põhivalem jääb üldjuhul samaks. Edukas olemiseks on eelkõige tähtis sihi seadmine ning sihini jõudmine läbi mitmete katsumuste. Katsumusteks võib olla näiteks mugavustsoonist välja tulemine, kriitika, eemale tõukamine ning enese ületamine. Isegi siis, kui olukord tundub lahendamatu on raskused ületatavad. Alati on olemas lahendus ning meeskond, kes usub, et siht saavutatakse edukalt. 

Hanna Heinnurm 
"Successful Youth" noortevahetus Leedus

Meie haridussüsteem kasvatab inimesi, kellel on hirm eksida:praegune viie palli skaalas hindamine õpetab seda, et eksimise eest saab karistada – kahe.

Olen olnud noorsootöötajana ametis vaid mõned kuud, kuid selle väikese ajaga on mul tekkinud suur mure: riigi hariduspoliitika soovib kasvatada ettevõtlikke noori, kasutades samas ikka veel süsteemi, mis juba eos arengu peatab.

Toon näiteks kaks juhtumit, mis väga hästi olukorda ilmestavad. Noorsootöötajatele mõeldud koolitusel, täites erinevaid ülesandeid, mis kõik pärast läbi analüüsitakse, uurivad täiskasvanud inimesed üksteiselt, et kuule, kuidas seda ülesannet tegema peab, näita mulle ka kuidas „õige“ on.

Teine näide, üheksanda klassi noorel palutakse hinnata moderaatorite sooritust töögruppides ning ta küsib, mida tähendab sõna „moderaator“. Veidi siis temaga koos analüüsides, tuleb välja, et ta teadis küll, aga polnud sada protsenti kindel ja küsis üle. Taolisi näiteid on mõne kuuga kogunenud uskumatu hulk.

Esmapilgul ei tundu kumbki näide eriti hull, mis seal siis ikka imelikku on? Imelikku polegi, katastroofiline on! Meie haridussüsteemist kasvavad enamjaolt välja inimesed, kellel on hirm eksida. Nad mitte üksnes ei pelga eksida, vaid kardavad kramplikult. Kas üldse saab olla suuremat arengu pidurit kui hirm eksida?

Ettevõtlikkus ja ettevõtlus on erinevad asjad, kuid mõlemad on arenenud ühiskondades hinnas. Kuid mõlema eeldus on, et inimene on valmis eksima. Kas viies läbi mõnda üritust, luues oma ettevõtte, tehes ükskõik mida uut, peab inimene olema valmis selleks, et ta võib eksida. Eksimus on midagi, mida ei tohi karta, seda tuleb mõista. Ühest luhta läinud ettevõtmisest võib õppida rohkem kui kümnest korda läinust!

Riiklikus õppekavas on välja toodud hindamise eesmärgina toetada õpilase arengut – anda tagasisidet õpilase arengu kohta, innustada ja suunata õpilast sihikindlalt õppima, suunata õpilase enesehinnangu kujunemist ja suunata õpilast edasise haridustee valikul. Reaalsuses õpetab meie praegune viie palli skaalas hindamine seda, et eksimise eest saab karistada, saab kahe! See hindamine suudab motiveerida vaid käsku täitma, järgima juhiseid ja tegema ära seda, mida meile õpetatakse. Loomulikult on kohusetundlikkus väga oluline omadus, kuid kui see kohusetundlikkus tuleb kuskilt mujalt kui enda seest, ei ole see jätkusuutlik.

Siin me nüüd oleme, Kohtla-Järve jagu noortega, kes on oma hirmus eksida jõudnud olukorda, kus nad parem ei tee midagi. Nad ei taha süsteemi järgida ja teha seda, mis neile ette öeldakse, aga nad on piisavalt dresseeritud, et karta midagi ise ette võtta, eksida.
​
See ei ole lihtsalt kriitika, vaid tõsine mure. Kuniks me ei muuda oma hindamist, kuni me sisestame kogu kooli vältel noortele, et eksimise eest saab karistada, võime me propageerida kodanikuühiskonna olulisust, kutsuda üles ettevõtlikkusele ja langetada valimisiga. Tulemuseks saame ikkagi põlvkondade kaupa inimesi, kes kritiseerivad kõike riigis toimuvat, kuid kardavad ise midagi muuta.

Refugee crisis in Macedonia, Serbia and Croatia

​The ongoing refugee crisis brought to the surface the spectres of xenofobia in Europe. Ranging from the overtly racist behaviour of the Hungarian government, to demands for suspending the Shengen agreement and the building of fences or walls on the borders between the EU and Western Balkan countries, this appears to be yet another example of radicalization in the world we live in. If the borders are closed in the EU, the Balkan countries will be flooded with refugees and migrants that are leaving and entering these same countries instantaniously. Paradoxically, however, the refugee crisis also brought the once conflicted Western Balkan countries of Macedonia, Serbia and Croatia together, demanding their joint approach to the refugee crisis, the perceptions of which will be explored in this article.

In the past 11 months there are 965 thousand registered refugees that have  come from the middle east which most of them have passed through Macedonian, Serbian and Croatian territory which lead them to Germany. The refugee crisis does not just affect the migrants and their goal, it also affects the places and countries that they pass through whilst heading to their “shelter”. The wave of migrants and refugees brought disagreement between the governments and the states of the European Union who still cannot find a united agreement for this crisis. But the refugee crisis in Macedonia, Serbia, Croatia and even Greece is in a different level even though the world media does not take too much notice of these countries. The internal media in Macedonia is stating day by day that they take different solutions of the crisis that happens between the borders in Macedonia and Greece and Macedonia and Serbia. Even though refugees coming from Syria, Afghanistan and Iraq are going in and out of the country without any kind of major problems, other people from different countries don’t have that kind of privilege because they count as economic migrants. Hundreds of Iranians protest seeking from the governments of the two countries which are Macedonia and Greece to provide them with a free passage. The police force are getting stoned by the minute because of the influence that not every refugee and migrant has a free passage of the nationality and which country they come from.

Contested reporting on the refugee crisis in Macedonia

The reporting on migrants in Macedonian media is strongly affected by the heated political situation in Macedonia, marked by a year-long fierce conflict between the opposition and government Gruevski establishment crisis. The government states that they are doing the best they can do so the crisis can be set under control but the opposition counter attacks them by saying that they do not put too much effort in handling this crisis because they do not provide them human resources (shelter, food, water).

From 19th of June to the 7th of December in this year published confirmations all in all for 317.507 foreign citizens which are 179.658 male, 50.637 female, 69.889 kids under the age of 18 which they have parental confirmation and 17.323 kids under the age of 18 who travel without their parents. From the citizenship the refugees mostly come from Syria with 185.121 people, Afghanistan with 76.653, Iraq 34.292, Iran, 6.231, Pakistan, 5.416, Palestine, 2.158, Morocco 1.317, Somalia, 1.276, Bangladesh, 1.253, Kongo, 514, Algeria, 453, Lebanon, 434, Nigeria, 279 while the other ones are in a smaller number states the Ministry of Internal Affairs in Macedonia.

Gruevski:  Macedonia proves their solidarity

The prime minister of Macedonia tells to the public that the government and the police are doing everything they can to protect the interests of Macedonia and Europe and that they are doing everything in their power so they can have a better human treatment. He also states that every act on the Macedonian border is of a great importance from security aspect and that the same act must not be considered as a secondary intervention but more of a primary one writes the pro-government news “Utrinski vesnik”.

The opposition media on the refugee crisis in Macedonia

The opposition media are not that interested in resolving this migrant and refugee crisis in Macedonia and that’s unusual because for everything that the government media tells the public they have a certain amount of comebacks which are influential for some of the public. The main reason behind this non-interested behaviour is because they would not have some political points for the further upcoming elections the next year. But they do imply that the government is not doing their job properly by stating that in the past week on the border between Greece and Macedonia, the police are being stoned by the migrants and that the government media do not give the people the information about why they are being stoned and that they give false information about the situation being in control. The opposition media which is 24Press tells us that the minister of defense Jolevski rejects the accusation that the military reinforcements at the border are working in catastrophic conditions, assuring that they do in fact get their equipment, food and logistics for defending the border.

 So to summarize in small detail, the refugee crisis in Macedonia is held not just by the internal government and opposition but it has the influence of the EU countries and they somewhat control the outlook on how the crisis is handled in the past, present and future.

Alea iacta est … for us… anyway!

Hate speech, outside the law, is speech that attacks a person or group on the basis of attributes such as gender, religion, race, disability, or sexual orientation.

Whan a man remains in a dark, he doesn’t seek for a man who turned off a candle, but seeks for the another candle.
writer B.Pekic

LAW – ORDER

Hate speech, outside the law, is speech that attacks a person or group on the basis of attributes such as gender, religion, race, disability, or sexual orientation. In law, hate speech is any speech, gesture or conduct, writing, or display which is forbidden because it may incite violence or action against or by a protected individual or group. Furthermore, racial and other discrimination is forbidden by Article 443 of the Criminal code. It states that anyone who spreads ideas about the superiority of one race over another, or instigate racial discrimination, shall be punished by imprisonment for a term of three months to three years.
​

MONTENEGRO RULES

Codex of  Montenegrin Journalists does not contain principles or guidelines that specifically refer to online media. The Codex was adopted by six journalists’ and media organizations in 2002 in Montenegro Media Institute. This was the period when basic media laws were drafted, setting the legal framework for this area.

MEDIA LANDSCAPE OF MNE

Montenegro also has a special law on prohibition of discrimination. In Article 20, this Law 4 recognizes acts of discrimination disseminated through public media, as well as by writing, and the media landscape of Montenegro has passed through turbulent transition in last decade.

From typical monistic society with only one state broadcaster and the single state owned newspaper, media in Montenegro have evolved into truly pluralistic and, according to many, somehow overcrowded and chaotic media landscape.

MEDIA DISPROPORTION

Number of active media is at disproportion with the country size, its population and state of economy.
According to the Agency for Electronic Media 16. April 2013, there were 16 commercial television stations and 38 commercial radio stations, along with the national public service broadcaster and 17 local public services (three television and 14 radio stations). For the past several years, the highest audience share holds privately owned, news oriented TV Vijesti, followed by PBS TVCG and TV PINK M, which is a part of Serbian media network. When it comes to print media, five dailies and one relevant political weekly magazine are published in Montenegro.
Two major dailies, Vijesti and Dan have been unrivaled leaders for more than a decade. Despite the fact that media multitude provides not only colorful media output, but also a chance for all political camps to present their standpoints, serious lack of economic sustainability remains a major problem. Besides economic pressures, highly politicized and divided media environment remains futile ground for biases, which has been recognized also in Montenegro’s EU accession Progress reports 1. Editorial approach and level of journalist professional standards vary significantly from one media to another.

ONLINE FIGHT
​
The online media market started developing intensively in recent years and is still a work in progress. Until 2009, the only major news portals were Café del Montenegro (www.cdm.me) and the website of daily Vijesti. CdM focused on entertainment and forum discussions, with gradually stepping up with regular update of political and economic news. More hard-core news portal, Analitika (www.portalanalitika.me) appeared in 2009, and expanded its audience rapidly, attracting over a million visits during its first year of existence. Redesigned layout of the portal Vijesti (www.vijesti.me) was published in January 2011 and it rapidly raised the margin of visits making this portal leader in online news. Portal Refleksija appeared in 2013, on first place cultural, economic and political news.
​

However, if we take that Vijesti, as leading web portal, can reach 120000 daily unique visitors at most, in comparison to average of 160000 regular viewers of TV Vijesti’s prime time news, we may conclude that internet is still lagging behind television, which remains dominant news source. Major portal Vijesti have moderators in charge of filtering of comments. Once, in an interview, Milos Lalevic, representative of Ministry of culture’s media sector, reminded that Montenegrin media legislation already forbids all forms of  Hate speech in media, but that improvements are likely to be made during the ongoing process of country’s negotiations for the accession to the European Union.

MNE CONFUSION

Montenegrin legislation does not recognize the term “hate speech on the Internet”. For this reason all examples of hate speech, from street graffiti to online media posts, should be processed by police and prosecution and severely punished in courts.  Ombdusman in TV Vijesti said that the solution for combating online hate speech is to update the Codex of Journalists with principles relating to this specific sphere. In such way, media would be given clear rules to adhere to. As far as users are concerned, she argues that 12 sufficient procedure in case of offence is to give user a notice and, eventually blocking his access to portal.

INFORMER – GUILTY DOGS
​
Two years ago, the Prosecutor’s Office accused the editor-in-chief of the Montenegrin editions of the Belgrade-based paper, Novak Uskokovic, of the criminal offence of violating the reputation of minority people.
​

Hate speech …  Unfortunately these are modern times and last ten years we are witnesses of main role of medias in shaping our perception and reality.

Humanity has become hostages of hate and xenophobia so with regret and sadness we can say that mass media are guardian dogs against hate and hate speech. Medias are generally projecting hate and unrealistically bad world. In my country in Montenegro sadly things are not very different.

Opinion is that media can be absolutely disastrous when it comes to situations where families lose their dear and close people and journalists publish that situation as something spectacular and interesting for public. Situations where media present somebody’s tragedy less important compared to the ‘big news’ that young man passed away and left behind untold stories about his private life.

It’s horrifying to see all those ‘soul eaters’, ‘privacy eaters’, all those media that don’t care about humanity, that earn their salaries on somebody’s grief and tragedy. It’s maybe time to start earning money by being honest, emphatic, professional, by having dignity, by not hurting others when they are in grief. Let’s start publishing wonderful things that wonderful people accomplished, let’s start having ‘human’ journalist that will present greatness instead of hatred!

As young and idealistic journalist who believed in integrity and profession we started with a few of my also young and full of enthusiasm colleges an internet portal.  We tried to stay objective and objective hatless and not topic sided but after a two years of  Don Kihotes battles in a hard way we learned that system cant be beaten…. at least in this modern times.

Those who use the sword will die by the sword … All sortes of idependet journals sit on two chairs and serve two or more lords … all in the name of money. Im afraid that this quote from Bible … those who use the sword.. will proof to be more than true in our line of work. Young journalists and etic journalists are becoming endangered species. We cant be ourselves and make changes in our line of work, while big companies and bosses, like Vijesti or Informer or… In Montenegro are suffocating us. Pulitzer said “The power to mould the future of republic lies in the hands of journalists of future generation.”
​
Now more than ever I am afraid great Josef  Pulitzer was wrong. They want let us!

Osalesin novembris Rumeenias treeningkursusel “Lets get it started”. Projekti asukoht tundus esialgu natukene hirmutavana: millegipärast ei ole ma Eestis elades Rumeeniast just väga palju kuulnud ning üldlevinud arusaamade alusel on tegemist on väga vaese riigiga, kus elab palju-palju mustlaseid.

Rumeeniasse minek tundus seetõttu ka väga põnev, sest tahtsin kohapeal ise oma silmaga näha sealses riigis valitsevat olukorda. Meie peatumispaigaks oli linn nimega Baia Mare, mis on eestlase jaoks pigem üsna suur linn, aga kohalike jaoks väike 123 000 inimesega linnake. Loomulikult jäid minule kui tasaselt maalt pärit eestlasele eelkõige silma nende suurepärane loodus, kus ümberringi oli palju mägesid ja rohelust.

Kohapeal ringi vaadates jättis linn väga hea mulje ning mingit sügavat vaesust küll kusagilt silma ei paistnud – vastupidi, linn oli armas ja puhas ning taamal paistvad mäed tegid kogupildi veel kaunimaks. Huvitaval kombel ei jäänud ka väga palju mustlaseid silma: neid oli küll siin ja seal, aga ei midagi eriskummalist. Kohalikega sel teemal vesteldes tuli välja, et nad on üsna kurvad, et maailmas teatakse neid eelkõige mustlaste järgi ning seda pigem negatiivses mõttes. Kohalikud ise oli hoopis väga uhked oma kaunite paikade ning samuti ilusa looduse üle, mida soovitakse aina rohkem eksponeerida.

Üks huvitav ja häiriv asi, mis igal pool kaasas käis, oli minu jaoks nende meeletu suitsetamine. Suitsetamine on siiani lubatud siseruumides ja seda nii restoranis, kohvikus ja kus iganes pähe tuleb. Ausalt öeldes tekitas see mitu korda küsimus, et kuidas elavad siin inimesed, kes ise ei suitseta ning peavad siiski pidevas suitsupilves viibima. Ka sellest teemast jõudsin kohalikega rääkida ning sain teada, et vaikselt liigutakse suitsetamise keelustamise poole, ent nagu ikka, võtab iga asi aega.

Samuti oli huvitav jälgida sündmusi, mida tõi kaasa vahetult enne meie saabumist toimunud õnnetus, kus Rumeenia pealinnas Bukarestis sai ööklubis surma mitu inimest ning mitmed said vigastada. Tegemist oli ebaõnnestunud kontserdiga, mille käigus toimus tulekahju ning inimesed ei pääsenud klubist õigeaegselt välja. Antud õnnetus tõstatas mitmeid teemasid Rumeenia kohalike seas ja toimusid ka protestiavaldused. Protesteeriti nii korruptsiooni vastu kui ka selle vastu, et Rumeenias on oluliselt rohkem kirikuid kui haiglaid.

Religioon on Rumeenias väga olulisel kohal ning seda oli tunda ka Baia Mares. Nende arvates väikeses linnas oli esindatud vähemalt 5 erineva religiooni kirikud. Rumeenlased leiavad, et tegemist on üsna probleemse teemaga, mis seob omavahel religiooni ja korruptsiooni. Viimane on kohalike meelest üks nende riigi suurimaid probleeme.
​
Kokkuvõttes jättis Rumeenia mulle hea mulje ja ma ei kõhkleks soovitada seda riiki reisisihtkohana oma sõpradele. Riik on ilus ja kaunist loodust on palju. Loomulikult on lisaks headele külgedele sealses riigis ka mõned pahupooled, aga see on kindlasti igal pool nõnda. Kohalikega vesteldes sain tihti tõmmata mitmeid paralleele ka oma enda kodumaaga. Ka nendel on näiteks probleeme sellega, et noortel on raske tööd leida ning samuti on raskusi vähemuste edukal riiki integreerumisel. Rumeenia võib küll tunduda esialgu meist kauge ja võõras, aga seal oldud aja jooksul kogesin, et lisaks mitmetele erinevustele on meil ka nii mõnedki sarnasused.

Soojade suveilmade kadumise ja sombuse sügisese ilma pealetungimisel mõtlesin ka mina nagu kindlasti paljud teised noored päikeselise puhkuse peale. Selle asemel, et minna suure raha eest randa vedelema, otsustasin ma hoopis minna MTÜ SpeakNow kaudu Guimarãesesse,Portugali ja võtta osa noortevahetuset nimega "Art in Action". Järgnevalt seletan ma põgusalt lahti viis suuremat põhjust, mis viisid mind otsuseni taolisest projektist osa võtta.
​
Esiteks, noortevahetused ja koolitused on tasuta. See on vist paljudele põhiliseks tõmbeartikliks, sest kuigi osadel programmidel on osalustasu, siis kohapealne toit ja majutus on reeglina tasuta ning isegi sõidupiletid mingi osani makstakse kinni (sageli ka täielikus mahus).

Teiseks, Erasmus+ projektidel on tihti palju inimesi erinevatest riikidest, kellega saab lühikese aja jooksul väga headeks sõpradeks. Programmidest leiab ka teisi organisatsioone erinevatest riikidest, kelle juurde saab minna vabatahtlikuks või hiljem ka näiteks tööle. Lisaks, välismaalt sõprade leidmisel on suur pluss muidugi see, et kui kunagi võtate seljakoti selga ja lähete niisama mõnda riiki uudistama on juba olemas sõbrad, kelle juures ööbida või kes saavad soovitada külastamiseks, mida võib-olla tavalisest turistiraamatust ei leia. "Art in Action" projektis oli inimesi Eestist, Portugalist, Hollandist, Sloveeniast, Itaaliast ja Türgist. Selle lühikese aja jooksul ma tunnen, et ma sain paljusid inimesi tundma õppida piisavalt, et mõnikord neile ka ehk külla minna.

Kolmandaks, väga lühikese aja jooksul saab väga hea ülevaate kohalikust kultuurist ja näeb ka olenevalt programmist ja enda organiseerimise võimest, mõnd muud küla või linna. Kuigi meil polnud Portugali projektis tiheda programmi tõttu võimalust Guimarãesesist välja minna, siis läksid mitmed vabal ajal uudistama ka teistesse linnadesse või organiseerisid oma lennud nii, et nad said Portugalis ka niisama natuke, näiteks Portos või Lissabonis, ringi vaadata. Noortevahetustel saab maitsta ka väga palju kohalikku toitu ja jooke ning kuna ollakse palju koos kohalikega, siis saab tõesti sukelduda nädalaks teise riigi kultuuri.

Neljandaks, hea võimalus enda arendamiseks väga paljudel erinevatel aladel. Kui võtta osa ka mõnest programmist, mis puudutab enda eriala, siis on alati ka hea näha kuidas asju tehakse teises riigis ja noppida ehk mõned ideed, mida endaga Eestisse tagasi tuua. Suures osas käsitlevad need organisatsioonid oma kogukonna aitamist läbi erinevate viiside, näiteks läbi kunsti, spordi või mõne muu tegevuse. Sotsiaaltöö vallas kogemuste ja ideede leidmine ja nende rakendamine ka kodumaal võib kaasa tuua nii mõnegi sotsiaalprobleemi leevendamise. Näiteks, Portugalis viidati kunsti abil erinevatele sotsiaalprobleemidele, mille läbi aitasime vanu rattaid korda teha ja kaunistada, mis hiljem vaestele annetatakse ning tegutsesime ka puudega inimestele loodud pargis. Kui mitte midagi muud, siis hea tunde tekitab see kindlasti ning ehk ühel päeval saab saadud teadmisi ka ise ära kasutada mõnda noortevahetust Eestis läbi viies.
​
Viiendaks, silmaringi laiendamine ja oskus töötada erinevate inimestega. Maailmas, mis kiiresti globaliseerub on kindlasti oluline, et suudetakse näha ka veidi kaugemale enda maast ja kultuurist. Ka selles osas aitavad sellised programmid kaasa, sest kui noor liitub 20-30 võõramaalasest kokku pandud grupiga võõras riigis, et koos ühise eesmärgi nimel töötada, arenevad väga sotsiaalsed oskused ja teadmised, kuidas organiseerida grupitööd. Ühelgi projektil pole kindlat garantiid, et see, mida korraldajad tahavad teha ka täide viiakse, kuna kõik oleneb osavõtjate motivatsioonist ja oskusest kohaneda ning üskteist aidata

Osalusprojektis „Mina otsustan” arutleti viis päeva, miks noored ei osale aktiivselt poliitikas. Mina olin üks nendest, kes seda küsimust seal lahkas ning esile kerkis palju erinevaid aspekte. Suurimaks takistuseks tundus olevat poliitiku maine.

Kerge üllatusena tuli aruteludes välja, et peamine põhjus miks poliitikasse ei astuta on ümbritsevate inimeste suhtumine. Meie demokraatlik kord soosib, kui mitte ei käsi, noorel poliitikul astuda erakonda. Realistina peab tõdema, et partei on ainuvõimalik tööriist noorele alustavale poliitikule oma tee rajamiseks ja millegi saavutamiseks. Parteidel on aga skandaalid ning erakonnaga liitudes tabavad need skandaalid ka värsket liitujat, mis kriitika ja laimuna noorele kaela sajab. Oma osa selle probleemi süvenemisel on sotsiaalmeedial, mida paljudki inimesed oma frustratsiooni väljendamiseks kasutavad. Kes tahes saab oma nutiseadmeist tehtut kommenteerida, laita või hullematki.

Teise aspektina ilmnes majandusliku kindlustatuse puudumine. Noor poliitik ei saa palka ning ta ei saa ka kunagi kindel olla, et ta poliitikuna tulevikus seda saama hakkab. Seega, isegi kui inimene on kriitikast üle ning huvitatud aktiivselt poliitikas kaasa lööma, peab ta samal ajal töötama. Edasi on kaks varianti. Inimesel läheb tööl hästi, ta ronib karjääriredelil kõrgemale ning süveneb täielikult oma valdkonda või ei suuda ennast majanduslikult kindlustada. Peagi võtab töö enamiku ajast ning mängu tuleb Maslowi püramiidi efekt. Selleks, et tagada püramiidi alumiste osade olemasolu, läheb kogu energia maisete probleemidega toimetulekuks. Riigi ja ühiskonna mured jäävad kaugeks ja ebaoluliseks.  

Lahendusena leiavadki andekad noored, et mõistlikum on asuda ennast koheselt teostama erasektoris. Puudub kaasa tulev negatiivne maine, karjäärivõimalused on selgemad ning puudub poliitikaga kaasas käiv avalik laim. Hoopis vastupidi, karjäärile pühenudnud nooruk saab kiita, ta on eestlaste silmis eduloo musternäidis.

Pärast projektis osalemist avastasin ennast üha uuesti mõtisklemast, et kuidas tuleks antud asjaolu muuta. Kas erakonnad peaks noortele palgalisi kohti pakkuma? Kas koolis tuleks õpetada kriitikaga hakkama saamist? Ei tea, ilmselt oleks kasu ka nendest variantidest, kuid see oleks justkui tulekahju kustutamine, mitte ennetamine.

Hea poliitik ei saa kasvada kui tema peamiseks motivatsiooniks on raha. Teda peab kannustama midagi muud. Ma tahan poliitikuks saada, sest tahan kogeda emotsiooni. Ma tahan kogeda seda sügavat, kirjeldamatut emotsiooni mis tekib, kui inimene saavutab midagi mis mõjutab suurel hulgal teisi inimesi. Olen defineerinud poliitika ja poliitiku elukutse enda jaoks just läbi selle tunde. Edukal riigimehel on võimalik mõjutada koguEesti rahvast, võib-olla suudab ta isegi veel laiemale üldsusele mõjuda. Usk, et poliitikuna on võimalik teha head väga paljudele inimestele hoiab mind kursil. Selle tunde kõrval kaob tühi laim ja kriitika tuulde ning asemele tekivad energia ja innustus.

Elukogenud poliitikule võib minu kirjeldus mõjuda kui väikse lapse rõõsa maailmapilt, aga just seda kergelt lapsikut entusiasmi meie riik vajabki. On oluline, et noored mõistaks ja usuks muutustesse. Nad peavad saama aru, et miski ei muutu seni kuni nad ise seda ei muuda. Kui kool, pere või kodanikuühiskond suudab kasvatada inimesi, kes selle teadmise omaks võtavad, kaob puudus noortest poliitikutest kiiremini kui oodata oskame. Eesti vajab noori poliitikuid, sest nemad ei saa jagada katteta lubadusi, vaid saavad pakkuda väärtusi millele tulevik rajada!