Ring, reflektsioon, emotsioonid ja mugavustsoonist väljatulemine iseloomustavad ilmselt kõige tugevamalt Leedus 8.-18. juulil toimunud treeningkursust „Real Intercultural Learning in Youth Exchanges”. Treeningut rahastati Erasmus+ programmi poolt, korraldajaks oli MTÜ Self-fish. Lisaks seitsmele osalejale Eestist tuldi kohale Lätist, Leedust, Poolast, Slovakkiast ning Horvaatiast.
Enamik Eesti grupist alustas teekonda Tallinna lennujaamast, kaks grupi liiget liikusid sihtkohta bussiga. Hinges olid ootusärevus, ind avastada ja õppida midagi uut ning teadmatus ees ootava suhtes. Reis möödus suuremate probleemideta, kui välja arvata see, er lennuk jäi umbes tund aega hiljaks. See andis aega kaasteelistega paremini tuttavaks saada. Eesti grupp oli väga eriline, sest rääkisime omavahel kolmes keeles – inglise, eesti ja vene, lisaks oli meie seas emakeelena gruusia keelt kõnelev noormees.
Vilniuse lennujaamas ootas meid buss, mis viis treeningul osalejad Daugirdiškesse. Sinna jõudes ootas meid ees lummav loodus ning enda tubadesse jagamine. Nagu ikka, pidid toad olema rahvusvahelised. Ees ootas grupi ehitamine, mis algas samuti juba tavaks saanud mängudega, näiteks pidime kirjutama lipsu peale kolm fakti enda kohta, millest üks oli vale ning inimene, kellega parjasti rääkisid, pidi ära arvama, milline fakt on vale. Järgmistel päevadel olid juba raskemad grupi ehitamise ülesanded, näiteks šokolaadijõe ületamine ja ämblikuvõrk, mis olid meie grupile rasked, emotsionaalselt olid need väga kurnavad, sest esialgu polnud meil ühist meelt ning samuti võtsid need üllatavalt palju aega.
Veel kolmandalgi päeval tegelesime grupi ehitamisega. See pani korraldajad väga keerulise otsuse ette – see olukord ei võimaldanud viia ellu plaanitud programmi ning nii tuli üsna palju programmist ära jätta. Nagu nad meile hiljem ütlesid, siis ei teinud nad peaaegu midagi, mida olid alguses plaaninud. Peale iga sessiooni oli meil reflekteerimise aeg, selleks moodustasime suure ringi või arutasime päeval toimunut väikestes gruppides. „Kuidas sa end tunned?” oli küsimus, mida selle treeningu jooksul enim endale kui teistele grupi liikmetele esitati.
Nagu pidev reflekteerimine, oli treeningkursuse lahutamatuks osaks mugavustsoonist välja astumine. See väljendus muuseas selles, et väga paljud meist, sealhulgas ma ise rääkisin endast selliseid asju, mida poleks arvanud, et võiksin pea täiesti võõraste inimstega jagada. Arvan, et see sai võimalikuks peale katsumusi, mida grupina läbi elasime, mis tekitas üksteises usaldust. Mitmelgi korral tekkis „vau-efekt” - kas ma just tegin seda?
Tegusate päevade jooksul kogesime grupis kui ka indiviidena erinevaid emotsioone. Sageli tabasin ennastki mõttelt, kas ma just tundsin seda või teist. Õnneks oli meil piisavalt aega, et seda kõike läbi elada, kuigi aeg-ajalt oli tunne, et kõike seda on liiga palju ning võtab tükk aega, et kõik õpitu ja kogetu kohale jõuaks.
Lisaks endasse vaatamisele ja grupidünaamika tundmaõppimisele olid päevad täis rõõmu ja naeru, põnevaid ülesandeid ja ettevõtmisi. Näiteks viiendal päeval käisime Vilniuses. Peale linnaga tutvumist õhtustasime restoranis, kus saime traditsioonilisi toite maitsta. Kahel õhtul käisime saunas, kus sai endasse kogunenud probleemid minema „vihelda”. Samuti ei puudunud sõbralik huumor, musitseerimine, lauatenniseturniirid, öine jalgpallimatš, tantsumaraton, lõkke- ja kultuuriõhtu ning väikesed talgud.
Arvan, et see kogemus jääb osalejatele veel kauaks meelde. Meile sisendati, et alati tuleb rääkida enda eest, seega ma parandan ennast ning ütlen, et mulle jääb see treening kauaks ajaks meelde. Kuigi see oli mu viies projekt, siis leian, et see oli neist parim ja õpetlikem, kuid samal ajal kõige raskem. Kõike, mida sealt sain, on vaja küll veel omakorda reflekteerida, kuid mis on kindel, on see, et seda, mida seal õppisin, saab kindlasti kasutada edaspidises elus, sealhulgas noortevahetustes, et soodustada interkulturaalset õppimist ja grupi ühtsuse saavutamist, sest see, mida oled ise läbi elanud, on lihtsam teistele edasi anda.
Heike Pohla