Treeningkursus "Let's get it started" Rumeenias 02.-11. november 2015
Kuna tegemist oli minu jaoks esmakordse ettevõtmisega ning osalesin esimest korda sellises projektis, siis emotsioone kogu projekti eel, vältel ning ka järel on kogunenud palju. Esialgu programmi kandideerides tegin ma seda ausalt öeldes üsna uisapäisa, ilma süvenemata. Tol hetkel tundsin, et mul oleks ellu tarvis mingit sorti vaheldust ja selline projektis osalemine tundus väga hea võimalus. Siiski, enne minekut tundsin veidi ebakindlust, sest osalesin sellises asjas esimest korda ning ei osanud absoluutselt midagi oodata. Projekti teemaks oli mitteformaalsete õppemeetodite kasutamine ja nende jagamine noortele ning ka antud teema tundus mulle esialgu natuke kaugeks jäävat.
Kohale jõudes ootas meid ees väga kena hotell koos rõõmsate projektijuhtidega, meid paigutati tubadesse ning jäime huviga järgmist päeva ootama. Uus päev tõi kaasa palju uusi nägusid ning algas enesetutvustamine ja teistega tuttavaks saamine. Ka see toimus läbi mitteformaalsete meetodite, mis tegi asja põnevamaks võrreldes tavapäraste “Tere, mina olen see ja see” tutvumismeetoditega. Päevad möödusid meil üsna tegusalt. Vahepeal tundus isegi et programm on ehk veidi liigagi intensiivne, kuid nüüd järgi mõeldes ei olnud midagi hullu. Tegevust jätkus pidevalt ja kõik olid tegevustesse kaasatud, toimus pidev enesearendamine ja samas teiste tundma õppimine ning koostöö ehitamine.
Tundma õppimine toimus pidevalt läbi erinevate “mängude”. Üheks usaldusülesandeks oli näiteks paarilisega pimesi jalutamine läbi kolme etapi: esimene kord võis sinu kaaslane sind puudutades juhatada, teine kord juba ilma puudutamata ning kolmas kord pidi sinu kaaslane sind juhendama vaid ainult enda emakeeles rääkides. Ütlen ausalt, see oli päris hirmutav, aga ka väga huvitav kogemus ning ilmselt jääb mulle veel pikaks ajaks meelde, kuidas on itaalia keeles parem, vasak või otse.
Üheks huvitavaimaks ülesandeks oli ka “human library”, mis andis võimaluse neile, kes soovisid, ennast teistele mõnel teatud teemal veelgi avada ja ülejäänutele võimaluse kuulata ning näha antud inimest teise nurga alt. Nii tulid arutluse alla näiteks teemad bipolaarsusest, enesetappudest, eneseabist, psühholoogiast, muusikast kui teraapiast ning paljust muust.
Antud projekti raames oli siiski kõige parem osa minu arust sealsed inimesed. Kokku oli tulnud inimesi Türgist, Itaaliast, Slovakkiast, Poolast, Armeeniast, Bulgaariast, Kreekast, Rumeeniast, Lätist, Gruusiast. Selline kirju seltskond moodustas ühe põneva grupi. Inimeste vaatenurgad, arusaamad ning arvamused olid nii seinast seina ning nii mõnelgi korral pani ka ennast asju teise nurga alt nägema. Mõned arusaamad olid lausa nii kurioossed, et mul ei oleks pähegi tulnud, et keegi asju hoopis niipidi võiks vaadata. Aga see kõik oli ainult positiivne ja pani veelkord enda veendumuste ja arusaamade üle juurdlema. Arutluse alla tulid kõikvõimalikud teemad ja minumeelest on selline viis parim õppimaks teisi kultuure ning nende kombeid – Sul on võimalus küsida otse inimeselt, kes igapäevaselt elab selle kultuuri ja keskkonna sees.
Huvitav oli ka see, kuidas niivõrd lühikese aja jooksul, kõigest 10 päeva, said kõik inimesed omavahel üsna lähedaseks ning tekkis huvitav side. Olgugi et inimesed olid kohale tulnud eri paigust ning eri taustadega, siis kõigis oli olemas huvi üksteise vastu ja soov teineteist tundma õppida, mis lisas igasse päeva korraliku positiivsuse laengu. Enne projektis osalemist ei osanud ma lootagi, et leian sealt inimesed, keda võin lausa enda sõbraks pidada, sest pidevad naermised ja juhtumised lähendasid meid nende 10 päeva jooksul korduvalt.
Ma arvan, et iga noor võiks proovida ja kogeda taolist projekti või treeningkursust. See võib küll kõlada klišeena, aga tõesti selline on parim viis oma maailmapildi avardamiseks ja samuti ka enda tundma õppimiseks. Saan öelda, et minu puhul oli kindlasti tegemist mugavustsoonist välja astumisega ja see tõi kaasa ainult positiivseid tagajärgi ning nii palju uusi tuttavaid üle Euroopa. Loomulikult oli ka projekti teema ja seal õpitu väga kasulik ning juba praegugi olen mõningaid seal õpituid “mänge” oma sõprade peal proovinud. Minu soovitus on kindlasti sellistest projektidest osa võtta! Seda enam, et selline võimalus tuuakse kätte pea tasuta, oleks lausa rumalus taoline võimalus käest lasta – näha maailma ning viia end kurssi maailmas toimuvaga ja sellega kuidas inimesed mujal elavad ning leida, et võibolla me ei olegi nii erinevad kui alati arvanud oleme.
Mugavustsoonist välja tulek tuleb ainult kasuks ;).
Keir Tetsmann
Kohale jõudes ootas meid ees väga kena hotell koos rõõmsate projektijuhtidega, meid paigutati tubadesse ning jäime huviga järgmist päeva ootama. Uus päev tõi kaasa palju uusi nägusid ning algas enesetutvustamine ja teistega tuttavaks saamine. Ka see toimus läbi mitteformaalsete meetodite, mis tegi asja põnevamaks võrreldes tavapäraste “Tere, mina olen see ja see” tutvumismeetoditega. Päevad möödusid meil üsna tegusalt. Vahepeal tundus isegi et programm on ehk veidi liigagi intensiivne, kuid nüüd järgi mõeldes ei olnud midagi hullu. Tegevust jätkus pidevalt ja kõik olid tegevustesse kaasatud, toimus pidev enesearendamine ja samas teiste tundma õppimine ning koostöö ehitamine.
Tundma õppimine toimus pidevalt läbi erinevate “mängude”. Üheks usaldusülesandeks oli näiteks paarilisega pimesi jalutamine läbi kolme etapi: esimene kord võis sinu kaaslane sind puudutades juhatada, teine kord juba ilma puudutamata ning kolmas kord pidi sinu kaaslane sind juhendama vaid ainult enda emakeeles rääkides. Ütlen ausalt, see oli päris hirmutav, aga ka väga huvitav kogemus ning ilmselt jääb mulle veel pikaks ajaks meelde, kuidas on itaalia keeles parem, vasak või otse.
Üheks huvitavaimaks ülesandeks oli ka “human library”, mis andis võimaluse neile, kes soovisid, ennast teistele mõnel teatud teemal veelgi avada ja ülejäänutele võimaluse kuulata ning näha antud inimest teise nurga alt. Nii tulid arutluse alla näiteks teemad bipolaarsusest, enesetappudest, eneseabist, psühholoogiast, muusikast kui teraapiast ning paljust muust.
Antud projekti raames oli siiski kõige parem osa minu arust sealsed inimesed. Kokku oli tulnud inimesi Türgist, Itaaliast, Slovakkiast, Poolast, Armeeniast, Bulgaariast, Kreekast, Rumeeniast, Lätist, Gruusiast. Selline kirju seltskond moodustas ühe põneva grupi. Inimeste vaatenurgad, arusaamad ning arvamused olid nii seinast seina ning nii mõnelgi korral pani ka ennast asju teise nurga alt nägema. Mõned arusaamad olid lausa nii kurioossed, et mul ei oleks pähegi tulnud, et keegi asju hoopis niipidi võiks vaadata. Aga see kõik oli ainult positiivne ja pani veelkord enda veendumuste ja arusaamade üle juurdlema. Arutluse alla tulid kõikvõimalikud teemad ja minumeelest on selline viis parim õppimaks teisi kultuure ning nende kombeid – Sul on võimalus küsida otse inimeselt, kes igapäevaselt elab selle kultuuri ja keskkonna sees.
Huvitav oli ka see, kuidas niivõrd lühikese aja jooksul, kõigest 10 päeva, said kõik inimesed omavahel üsna lähedaseks ning tekkis huvitav side. Olgugi et inimesed olid kohale tulnud eri paigust ning eri taustadega, siis kõigis oli olemas huvi üksteise vastu ja soov teineteist tundma õppida, mis lisas igasse päeva korraliku positiivsuse laengu. Enne projektis osalemist ei osanud ma lootagi, et leian sealt inimesed, keda võin lausa enda sõbraks pidada, sest pidevad naermised ja juhtumised lähendasid meid nende 10 päeva jooksul korduvalt.
Ma arvan, et iga noor võiks proovida ja kogeda taolist projekti või treeningkursust. See võib küll kõlada klišeena, aga tõesti selline on parim viis oma maailmapildi avardamiseks ja samuti ka enda tundma õppimiseks. Saan öelda, et minu puhul oli kindlasti tegemist mugavustsoonist välja astumisega ja see tõi kaasa ainult positiivseid tagajärgi ning nii palju uusi tuttavaid üle Euroopa. Loomulikult oli ka projekti teema ja seal õpitu väga kasulik ning juba praegugi olen mõningaid seal õpituid “mänge” oma sõprade peal proovinud. Minu soovitus on kindlasti sellistest projektidest osa võtta! Seda enam, et selline võimalus tuuakse kätte pea tasuta, oleks lausa rumalus taoline võimalus käest lasta – näha maailma ning viia end kurssi maailmas toimuvaga ja sellega kuidas inimesed mujal elavad ning leida, et võibolla me ei olegi nii erinevad kui alati arvanud oleme.
Mugavustsoonist välja tulek tuleb ainult kasuks ;).
Keir Tetsmann
Kunsti- ja sotsiaalprobleemide teemaline noortevahetus "Art in Action" Portugalis 08.-16. oktoobril
Sellises projektis osalemine on ühel hetkel nii imeline, ilusaid ja häid emotsioone täis kogemus kuid samal ajal ka väga kurb! Ma mäletan neid esimesi emotsioone, kui ma noori teistest riikidest nägin. Ma mõtlesin: „ah, nendega pole mul küll midagi rääkida!“. Järgmisel hetkel avastad ennast iga natukese aja tagant kedagi kallistamas, tobedaid nalju tegemas, maailmaasju arutamas, südamest naermas, (ennast kellegi kukil jooksmas vastu puud. Haha:D) või kusagil hullumeelselt tantsimas... Hommikul ehmatad ennast pooleks, kui kell heliseb ja sa avastad, et ups, jälle sain ainult 4 tundi magada aga sa ajad ennast ikka üles, sest et kõik on nii põnev ja sa ei taha mitte midagi maha magada! See ongi see imeline hetk, kui sa märkad, et olete kokku kasvanud ja nii lähedaseks saanud, kuid samas mõistmine, et aeg nendega koos on piiratud!
„Art in Action“ projekt oli justkui mu hingele loodud. Mäletan seda salapära, ootusärevust ja teadmatust ning väikest (heasmõttes!) hirmu eesoleva suhtes, mis esimesel päeval mu hinge täitis. Kõige huvitavam aga oli see, et saime jube ruttu lähedasteks! Kui üldiselt on tavaks, et alguses suhtleb iga riik vaid sama keelt rääkivate noortega, siis seekord leidis igaüks juba esimesel päeval kellegi, kellega tundis tugevat sidet ning leiti ühiseid teemasid. Siiski, ei jäädud kinni mingite inimeste külge. Korraldajad panid meid liikuma ning üksteise nimesid õppima, moodustati koguaeg erinevaid gruppe, nii et peaaegu kõik said omavahel natukene lähemalt tuttavaks.
Minu jaoks kõige säravamad hetked selles projektis olid tegelikult täitsa väikesed asjad. Ühised kunstilised tegevused, nagu näiteks blind drawing, kus pidid pimesi oma paarilist joonistama. Tulemused olid hirmnaljakad! Või kuidas alguses ühised hirmud ja ootused said projekti lõpus päriselt teoks. Näiteks võib tuua hirmu meie tattookunstnike ees - hirm, et äkki lähed koju koos uue tatoveeringuga. Nii ka juhtus! Või siis hirm armastuse leidmise ees.. või mitteleidmise. Nii palju on olukordi, kus kojuminnes avastad, et oled leidnud oma hingesugulase aga näed, tema elab sinust hoopis 3000km kaugusel! See ei morjenda kedagi, pigem tekivad sellistest suhetest väga suurepärased ja põnevad võimalused ka enda arendamiseks ja muidugi ka õnn ja rõõm olla koos oma südamesõbraga. Kõige olulisem aga oli kindlasti see hetk, mil esitlesime kogu linnarahvale ning linnapeale meie kunstiprojekte, mille kallal olime gruppidega mitu päeva higi ja vaevaga tööd teinud. Sellise ühise töö lõpptulemuse nägemine on imeline! Eriti veel, kui sellel on üllas eesmaärk. Meie eesmärk oli leida lahendusi kohalikele sotsiaalprobleemidele läbi kunsti ning juhtida inimeste tähelepanu sellele, et ka nemad saavad midagi ära teha.
Neid meeldejäävaid hetki oli palju. Palju oli ka hetki, mida ma iial ei unusta, nii nagu ka inimesi. Ma leidsin sealt sõpru, kellega ma suhtlen siiamaani. Sõpru, kellega on meil juba palju uusi reisiplaane ning mõttekaaslasi, kelleta enam ei kujutagi oma elu ette. Peale selle võtsin ma sealt kaasa väga palju kogemusi erinevates valdkondades, ma ei õppinud lihtsalt kohalikku kultuuri, vaid ma õppisid 5 erineva riigi kohalikku kultuuri, eripärasid, veidruseid ja keelt! Ma olen siiralt õnnelik ja tänulik sellele võimalusele ja ma soovitan kogu hingest kõigil osaleda sellistel projektidel. See annab sulle midagi, mida mitte kusagilt mujalt ei saa ja aga mõnesmõttes sa ka kaotad endast midagi. Kõige paremini võtab kokku minu jutu selline lause, mille leidsime ühest pisikesest odavast, kuid imelisest noortehostelist seina pealt, kui olime peaaegu kogu selle sama pundiga ühiselt mõneks päevaks kauemaks jäänud. Oh, ja ma ei tea, mida ma oleksin teinud ilma nende lisapäevadeta..
„You'll get a strange feeling when you'll about to leave. Like youre not only miss the people you love but you miss the person you are now at this time and this place. Because you'll never be this way ever again. You will never be completely at home again because part of your heart will always be elsewhere.
This is the price you pay for the richness of loving and knowing people from more than one place!
I never say "good-bye" just "see you soon" .. in elsewhere!„
Kristin Hansen
„Art in Action“ projekt oli justkui mu hingele loodud. Mäletan seda salapära, ootusärevust ja teadmatust ning väikest (heasmõttes!) hirmu eesoleva suhtes, mis esimesel päeval mu hinge täitis. Kõige huvitavam aga oli see, et saime jube ruttu lähedasteks! Kui üldiselt on tavaks, et alguses suhtleb iga riik vaid sama keelt rääkivate noortega, siis seekord leidis igaüks juba esimesel päeval kellegi, kellega tundis tugevat sidet ning leiti ühiseid teemasid. Siiski, ei jäädud kinni mingite inimeste külge. Korraldajad panid meid liikuma ning üksteise nimesid õppima, moodustati koguaeg erinevaid gruppe, nii et peaaegu kõik said omavahel natukene lähemalt tuttavaks.
Minu jaoks kõige säravamad hetked selles projektis olid tegelikult täitsa väikesed asjad. Ühised kunstilised tegevused, nagu näiteks blind drawing, kus pidid pimesi oma paarilist joonistama. Tulemused olid hirmnaljakad! Või kuidas alguses ühised hirmud ja ootused said projekti lõpus päriselt teoks. Näiteks võib tuua hirmu meie tattookunstnike ees - hirm, et äkki lähed koju koos uue tatoveeringuga. Nii ka juhtus! Või siis hirm armastuse leidmise ees.. või mitteleidmise. Nii palju on olukordi, kus kojuminnes avastad, et oled leidnud oma hingesugulase aga näed, tema elab sinust hoopis 3000km kaugusel! See ei morjenda kedagi, pigem tekivad sellistest suhetest väga suurepärased ja põnevad võimalused ka enda arendamiseks ja muidugi ka õnn ja rõõm olla koos oma südamesõbraga. Kõige olulisem aga oli kindlasti see hetk, mil esitlesime kogu linnarahvale ning linnapeale meie kunstiprojekte, mille kallal olime gruppidega mitu päeva higi ja vaevaga tööd teinud. Sellise ühise töö lõpptulemuse nägemine on imeline! Eriti veel, kui sellel on üllas eesmaärk. Meie eesmärk oli leida lahendusi kohalikele sotsiaalprobleemidele läbi kunsti ning juhtida inimeste tähelepanu sellele, et ka nemad saavad midagi ära teha.
Neid meeldejäävaid hetki oli palju. Palju oli ka hetki, mida ma iial ei unusta, nii nagu ka inimesi. Ma leidsin sealt sõpru, kellega ma suhtlen siiamaani. Sõpru, kellega on meil juba palju uusi reisiplaane ning mõttekaaslasi, kelleta enam ei kujutagi oma elu ette. Peale selle võtsin ma sealt kaasa väga palju kogemusi erinevates valdkondades, ma ei õppinud lihtsalt kohalikku kultuuri, vaid ma õppisid 5 erineva riigi kohalikku kultuuri, eripärasid, veidruseid ja keelt! Ma olen siiralt õnnelik ja tänulik sellele võimalusele ja ma soovitan kogu hingest kõigil osaleda sellistel projektidel. See annab sulle midagi, mida mitte kusagilt mujalt ei saa ja aga mõnesmõttes sa ka kaotad endast midagi. Kõige paremini võtab kokku minu jutu selline lause, mille leidsime ühest pisikesest odavast, kuid imelisest noortehostelist seina pealt, kui olime peaaegu kogu selle sama pundiga ühiselt mõneks päevaks kauemaks jäänud. Oh, ja ma ei tea, mida ma oleksin teinud ilma nende lisapäevadeta..
„You'll get a strange feeling when you'll about to leave. Like youre not only miss the people you love but you miss the person you are now at this time and this place. Because you'll never be this way ever again. You will never be completely at home again because part of your heart will always be elsewhere.
This is the price you pay for the richness of loving and knowing people from more than one place!
I never say "good-bye" just "see you soon" .. in elsewhere!„
Kristin Hansen
Poliitikateemaline noorteseminar Mina otsustan 17.07-21.07 Kallaste Turismitalus
Mida annab mulle viiepäevane osalusprojekt
poliitikast? Kuidas on see kooskõlas mu otsustusvõimega, kui ma pole
poliitikaga kokku puutunud?
Mina olin üks nendest kes kuulus IRLi noortevolikogusse, kuid ei tea poliitikast midagi. Vahel harva saan e-mailile teateid osalusprojektidest või üritustest. Mõtlesin, et kandideerin, sest kaotada ei ole midagi ja võin oma poliitilisi teadmisi suurendada. Maksin oma osalusprojekti ära ja jäin ootama seda päeva, millal Kallaste turismitalu poole sõita. Kõik inimesed olid mu jaoks võõrad, kuid tänu suurepärastele koolitajatele oli tutvumine kiire.
Toimus huvitav sissejuhatus ja arutelu poliitika hetkeolukorda. Esimesese päeva õhtul oli seiklusparki minek, kus saime meeskonnatööd harjutada ja rohkem üksteist tundma õppida. Kõik olid motiveeritud ning toredad noored. Samuti korraldajad olid nooruslikud ja sõbralikud.
Järgmistel päevadel toimus väitluse kiirkursus. Mina, kes isilikult kunagi väidelnud ei ole, sain asja päris kiirelt selgeks. Hea argument on selline, kus vastaspoolele jääb võimalikult vähe küsimusi. Isegi kui sa ei usu sellesse, pane end maksma. Kindlasti ära mine isiklikus, vaid näide olgu üldine.
Iga päev tegi üks rühm väikest reklaami Erasmus+-le meie huvitavatest tegemistest. Panime kerge jutu kokku ja pildi/pildid omal valikul. Omavahel toimus kerge võistlus, kes rohkem meeldimisi saab Facebookis.
Muidugi ei tohi unustada noorpoliitikuid kes meile rääkimas käisid erinevatest võimalustest, kuidas nemad end maksma panid ja kuhu nad on jõudnud. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem arutleda teemal : “Noored ei teadvusta kõiki võimalusi". Võtsime läbi erinevad võimalused kuidas teha tulevik paremaks, nii meil endal kui ka poliitikas. Sellised asjad üldiselt panevad mõtlema kuidas koheselt teha midagi maailma nimel.
Mina otsustan programm oli kaasahaarav, tore, motiveeriv ja kõike muud. Ma hoian silma peal erinevatel osalusprojektidel peale seda. Pole ühtegi halba sõna selle kohta öelda. Esimene asi mida ma peale seda projekti tegin, oli osta omale märkmik. Panna üles kõik asjad mida ma teha tahan. Mina otsustan, mina teen. Keegi teine ei tule seda minu eest tegema. Ehk olen mina see, kes järgmisena poliitikas läbi lööb? Kui ei, siis kindlasti ma sain väga häid kogemusi.
Kaili Luhtma
Mina olin üks nendest kes kuulus IRLi noortevolikogusse, kuid ei tea poliitikast midagi. Vahel harva saan e-mailile teateid osalusprojektidest või üritustest. Mõtlesin, et kandideerin, sest kaotada ei ole midagi ja võin oma poliitilisi teadmisi suurendada. Maksin oma osalusprojekti ära ja jäin ootama seda päeva, millal Kallaste turismitalu poole sõita. Kõik inimesed olid mu jaoks võõrad, kuid tänu suurepärastele koolitajatele oli tutvumine kiire.
Toimus huvitav sissejuhatus ja arutelu poliitika hetkeolukorda. Esimesese päeva õhtul oli seiklusparki minek, kus saime meeskonnatööd harjutada ja rohkem üksteist tundma õppida. Kõik olid motiveeritud ning toredad noored. Samuti korraldajad olid nooruslikud ja sõbralikud.
Järgmistel päevadel toimus väitluse kiirkursus. Mina, kes isilikult kunagi väidelnud ei ole, sain asja päris kiirelt selgeks. Hea argument on selline, kus vastaspoolele jääb võimalikult vähe küsimusi. Isegi kui sa ei usu sellesse, pane end maksma. Kindlasti ära mine isiklikus, vaid näide olgu üldine.
Iga päev tegi üks rühm väikest reklaami Erasmus+-le meie huvitavatest tegemistest. Panime kerge jutu kokku ja pildi/pildid omal valikul. Omavahel toimus kerge võistlus, kes rohkem meeldimisi saab Facebookis.
Muidugi ei tohi unustada noorpoliitikuid kes meile rääkimas käisid erinevatest võimalustest, kuidas nemad end maksma panid ja kuhu nad on jõudnud. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem arutleda teemal : “Noored ei teadvusta kõiki võimalusi". Võtsime läbi erinevad võimalused kuidas teha tulevik paremaks, nii meil endal kui ka poliitikas. Sellised asjad üldiselt panevad mõtlema kuidas koheselt teha midagi maailma nimel.
Mina otsustan programm oli kaasahaarav, tore, motiveeriv ja kõike muud. Ma hoian silma peal erinevatel osalusprojektidel peale seda. Pole ühtegi halba sõna selle kohta öelda. Esimene asi mida ma peale seda projekti tegin, oli osta omale märkmik. Panna üles kõik asjad mida ma teha tahan. Mina otsustan, mina teen. Keegi teine ei tule seda minu eest tegema. Ehk olen mina see, kes järgmisena poliitikas läbi lööb? Kui ei, siis kindlasti ma sain väga häid kogemusi.
Kaili Luhtma
Minu ootused seoses „Mina otsustan“ noorteseminariga olid üsnagi suured, esiteks seepärast, et see teema mind vägagi köitis ning eeldasin, et programmi vaadates tuleb väga huvitav ja sisutihe üritus. Küsimuse vastus, et kas ja miks Eesti noored soovivad või ei soovi poliitikamaastikul kaasa lüüa, tuli kenasti välja tänu projekti kavalale ülesehitusele. Viie poolpilvise päeva jooksul said nii mitmedki küsimused vastused ja kindlasti saadi ideid ka selleks, et mida võiks noored ise olukorra muutmiseks/parandamiseks ette võtta.
Viie päeva sisse mahtus mitmesuguseid põnevaid tegevusi ning külalisi käis palju, nende seas Yoko Alender, Ahto Lobjakas ja kõigile üllatuseks väga noor Sergei Metlev. Samuti saime näpunäiteid ja väikese praktika väitlemises, et tuleviku poliitika ei oleks lihtsalt lahmimine ja üksteise materdamine, vaid argumentt oleks tugev, ümberlükkamatu ning põhjendatav. Veel saab näiteks paralleele tõmmata poliitika ning Padise seikluspargis käiguga, mille esimesel õhtul ette võtsime – mõlemas peab olema tugev tiimimängija, et midagi korda saata, samas peab säilima iseseisev mõtlemine.
Peale selle oli meie seltskond äärmiselt mitmekesine ja värvikas, oli inimesi, kes tulid lihtsalt uudishimust ja neid, kes juba on mingil määral poliitikaga seotud. Meid sidus ühine eesmärk, milleks oli saada aimu, miks on olukord selline ja mitte teistsugune. Lisaks uued mõtted, tuttavad ja ind edasi tegutseda, mis iganes valdkonnas.
Mina igatahes julgustaksin noori osalema säärastes projektides, sh ka poliitikateemalistes, olenemata sellest, et arvatakse, et seal tegeletakse ajupesuga. See ei ole nii, vaid säärastel seminaridel avaneb võimalus oma arvamust avaldada (seda isegi eeldatakse, et on mingisugune seisukoht mingitel teemadel) ja kui see pole veel välja kujunenud, siis kindlasti täiustab maailmapilti ning aitab oma arvamuse kujunemisele kaasa. Ja kes on tulevikutegijad kui mitte noored ise, sest ma pole kindel, et ühe jalaga hauas olles saaks poliitikas head resultaati näidata...
Heike Pohla
Viie päeva sisse mahtus mitmesuguseid põnevaid tegevusi ning külalisi käis palju, nende seas Yoko Alender, Ahto Lobjakas ja kõigile üllatuseks väga noor Sergei Metlev. Samuti saime näpunäiteid ja väikese praktika väitlemises, et tuleviku poliitika ei oleks lihtsalt lahmimine ja üksteise materdamine, vaid argumentt oleks tugev, ümberlükkamatu ning põhjendatav. Veel saab näiteks paralleele tõmmata poliitika ning Padise seikluspargis käiguga, mille esimesel õhtul ette võtsime – mõlemas peab olema tugev tiimimängija, et midagi korda saata, samas peab säilima iseseisev mõtlemine.
Peale selle oli meie seltskond äärmiselt mitmekesine ja värvikas, oli inimesi, kes tulid lihtsalt uudishimust ja neid, kes juba on mingil määral poliitikaga seotud. Meid sidus ühine eesmärk, milleks oli saada aimu, miks on olukord selline ja mitte teistsugune. Lisaks uued mõtted, tuttavad ja ind edasi tegutseda, mis iganes valdkonnas.
Mina igatahes julgustaksin noori osalema säärastes projektides, sh ka poliitikateemalistes, olenemata sellest, et arvatakse, et seal tegeletakse ajupesuga. See ei ole nii, vaid säärastel seminaridel avaneb võimalus oma arvamust avaldada (seda isegi eeldatakse, et on mingisugune seisukoht mingitel teemadel) ja kui see pole veel välja kujunenud, siis kindlasti täiustab maailmapilti ning aitab oma arvamuse kujunemisele kaasa. Ja kes on tulevikutegijad kui mitte noored ise, sest ma pole kindel, et ühe jalaga hauas olles saaks poliitikas head resultaati näidata...
Heike Pohla
Ettevõtlusteemaline treeningkursus "Unemployment and Youth Entrepreneurship" 05.05 - 12.05 Messinas, Itaalias
Kuna ma pole eriti reisinud, siis köitis mind otsekohe MTÜ SpeakNow poolt saadetud email, milles kutsuti kandideerima ettevõtlusteemalisele treeningkursusele. Peale selle, et sihtkoht tundus – ning oligi – vaimustav, pakkus teema ka mulle väga huvi. Kui olin kirja läbi lugenud, olin kindel, et kandideerin kindlasti sellele kursusele. Juba järgmisel päeval täitsin kandideerimisavalduse ära, selle peale kulus umbes 1 h, mis oli igal juhul väärt seda pingutust. Kui sain teada, et osutusin valituks, olin kirjeldamatult rõõmus. Tegelikult oli mul treeningkursuse toimumise ajal eksam (kuna lõpetasin sel ajal gümnaasiumit),kuid alati on võimalik soovi korral asjad klappima saada. Tundisin ennast küll natuke kõhedalt, et olen alles noor ja rumal, aga julge pealehakkamine on mul igati olemas. Niisiis olingi Itaaliasse põnevale kursusele mineja. Selle projekti üks suurimaid plusse oli väga mitmekülgne ning meeldiv ja sõbralik seltskond, pean silmas nii eestlasi kui ka teisi rahvuseid. Treeningkursus oli kokkuvõttes siiski pigem elust enesest õppimine- oleme nüüd teadlikumad itaallaste mõtteviisist, traditsioonidest ning kultuurist. Olen arvamusel, et reisimine äärmiselt oluline tegevus, nimelt arendab see maailmapildi mõistmist. Seetõttu peaksime kõik olema väga rahul, et Eestis tegeleb küllaltki palju organisatsioone antud valdkonnas, eriti Erasmus+ programmidega. Minu kogemus MTÜ SpeakNow’ga jättis ainult positiivse jälje - ülimalt sõbralik, vastutulelik ja mõistev meeskond. Igal juhul soovitan osa võtta erinevatest nii rahvusvahelistest kui ka eestisisestest projektidest, sest need kindlasti täidavad oma eesmärki – avardavad silmaringi! ;)
Mirjam Sarnit
Mirjam Sarnit
Leegi Hertsmann annab treeningkursusel toimunust põhjaliku ülevaate oma blogis.
Äriteemaline noortevahetus Be the Best 20.08 - 30.08 Varssavis, Poolas
Parasjagu oli suvi saanud hoo sisse, kui Interneti avarustes sattusin SpeakNow Facebook’i lehele ja avastasin, et on alanud kandideerimine Varssavis toimuvasse noorte ärisimulatsiooni „Be The Best“. Kogusin paar päeva julgust, et ingliskeene ankeet ära täita, sest üheks tingimuseks oli täisealisus ja mina olin sel hetkel veel 17. Puht ankeedi täitmine ja ära saatmine tundus minu jaoks hullumeelsena, veelgi pöörasem oli augusti alguses teada saada, et keegi on koha ära öelnud seitsmeliikmelisest Eesti tiimist ning ehk oleks mul võimalik see koht täita. Vastamiseks oli kaks päeva ja loomulikult olin nõus.
Kuna kõik teised startisid erinevate bussidega Tallinnast, siis mina kui pärnakas kasutasin ära võimalust veeta bussis paar tundi vähem kui teised ning istusin varahommikul rahvusvahelisele bussile ihuüksi arvates, et keegi Eesti tiimi omadest on samas bussis, kuid magab. Facebooki vahendusel selgus siiski, et olen ainus projektis osaleja selles bussis ning minuga võib-olla liituvad paar teist liiget Riia bussijaamas. Õnneks tundsime üksteist kohe ära, kusjuures minu kõrvale istus esmamuljel kõige tüütum neiu üldse. Nimelt olin plaaninud bussisõidu võrdlemisi omaette veeta, filmide ja muusika seltsis, kuid see armas tšikk ainult jutustas ja pakkus oma kaasa pakitud toitu. Juba paari päevaga sai mulle selgeks, et ta on ilmselt üks avatumaid ja soojemaid inimesi, keda olen kunagi kohanud.
Teel Varssavisse juhtus veel nii mõndagi, näiteks eksisin ma Vilniuse vahepeatuses kaubanduskeskusesse ära kümme minutit enne järgmise bussi väljumist. Hoidsin veidi omaette, sest mulle tundusid kõik projektis osalejad kohutavalt nohiklikud ja salamisi lootsin, et Leedu ja Poola osalejad on rohkem „minu tüüpi“. Ilmselt mõtlesid nemad minust kui ülbikust. See, et esmamulje on petlik pole mitte kunagi nii kiiresti selgeks saanud, kui selle projekti käigus. Ärisimulatsiooni viimasel päeval ärkasin teadmisega, et vägevamate inimestega polekski osanud soovida tuttavaks saada.
Kuigi seltskond mängib võrdlemisi määravat rolli projekti mõnususe juures, siis ka „Be The Best’i“ sisu pakkus tõelist naudingut. Veetsime kaheksa päeva Varssavi Prague linnaosa community center’is. Esimestel päevadel omandasime ülivägeva Poola ettevõtja Maciej Ostrowski käe all äriplaani loomise, turunduse ja brändingu baasteadmisi. Hiljem moodustati meist rahvusvahelised tiimid ja iga tiim töötas välja oma toote, mida püüti teistele projektisosalejatele mõjusalt tutvustada. Kuna kogu programmi vältel puutusime igapäevaselt kokku Poola ja Leedu noortega Euroopa Liidu teemaliste arutelude, ajurünnakute kui ka öise Varssavi avastamise käigus, siis inglis- ja kehakeel arenesid jõudsasti.
Projektis osalemine andis mulle hindamatu väärtusega kogemuse, mille vältel õppisin end tundma rohkem, kui näiteks esimese gümnaasiumiaasta jooksul. Tänu suurepäraselt läbi viidud projektile suurenes minu teadmiste pagas mitte ainult ärisimulatsiooni loengutes õpitu võrra, vaid ka lähiriikide kultuuriteadlikkuse määral. Loetud päevade jooksul arenesid minu sotsiaalsed oskused, sain juurde enesekindlust ning seesmine edasiviiv jõud hakkas taaskord põlema ja sädemeid lööma. Arutelud teistest riikidest pärit noortega elatustaseme ja keskkonna teemadel avardasid silmaringi ning tõstsid empaatiavõimet. Isegi kui ma igapäevaselt projektis osalenutega ei vestle, siis olen kindel, et neilt nõu küsides või isegi öömaja otsides näiteks Leedust saaksin kindla jah sõna ja sooja vastuvõtu osaliseks.
Südamest soovitan kõikidel astuda see samm ning osaleda mõnes rahvusvahelises noorteprojektis eriti, kui on tunne, et oled veidi kadunud oma mõtete ja plaanidega. Seiklema ei pea minema aastateks, minu puhul piisas kümnest päevast, mille organisatoorsele küljele pidin mõtema minimaalselt. Varssavis veedetud aeg andis mulle uue perspektiivi, süstis minusse meeletult positiivust ning nakatas reisipisikuga. See, et sain projektis osaleda olles ise veel 17 ning tarkusteri täis projketi sisu, annavad mulle tänaseni võimaluse uskuda, et kõik on võimalik, kui on vaid tahtmist. Siinkohal võib-olla olekski paslik saata virtuaalseid kallistusi kõikidele projektis osalejatele Eestist, kellest kujunes maailma parim reisiseltskond ning loomulikult ka teisele, kes olid „Be The Best’iga“ seotud. Kogemus, mis ei unune ja mida ei vahetaks millegi vastu.
Stella Raudsepp
Kuna kõik teised startisid erinevate bussidega Tallinnast, siis mina kui pärnakas kasutasin ära võimalust veeta bussis paar tundi vähem kui teised ning istusin varahommikul rahvusvahelisele bussile ihuüksi arvates, et keegi Eesti tiimi omadest on samas bussis, kuid magab. Facebooki vahendusel selgus siiski, et olen ainus projektis osaleja selles bussis ning minuga võib-olla liituvad paar teist liiget Riia bussijaamas. Õnneks tundsime üksteist kohe ära, kusjuures minu kõrvale istus esmamuljel kõige tüütum neiu üldse. Nimelt olin plaaninud bussisõidu võrdlemisi omaette veeta, filmide ja muusika seltsis, kuid see armas tšikk ainult jutustas ja pakkus oma kaasa pakitud toitu. Juba paari päevaga sai mulle selgeks, et ta on ilmselt üks avatumaid ja soojemaid inimesi, keda olen kunagi kohanud.
Teel Varssavisse juhtus veel nii mõndagi, näiteks eksisin ma Vilniuse vahepeatuses kaubanduskeskusesse ära kümme minutit enne järgmise bussi väljumist. Hoidsin veidi omaette, sest mulle tundusid kõik projektis osalejad kohutavalt nohiklikud ja salamisi lootsin, et Leedu ja Poola osalejad on rohkem „minu tüüpi“. Ilmselt mõtlesid nemad minust kui ülbikust. See, et esmamulje on petlik pole mitte kunagi nii kiiresti selgeks saanud, kui selle projekti käigus. Ärisimulatsiooni viimasel päeval ärkasin teadmisega, et vägevamate inimestega polekski osanud soovida tuttavaks saada.
Kuigi seltskond mängib võrdlemisi määravat rolli projekti mõnususe juures, siis ka „Be The Best’i“ sisu pakkus tõelist naudingut. Veetsime kaheksa päeva Varssavi Prague linnaosa community center’is. Esimestel päevadel omandasime ülivägeva Poola ettevõtja Maciej Ostrowski käe all äriplaani loomise, turunduse ja brändingu baasteadmisi. Hiljem moodustati meist rahvusvahelised tiimid ja iga tiim töötas välja oma toote, mida püüti teistele projektisosalejatele mõjusalt tutvustada. Kuna kogu programmi vältel puutusime igapäevaselt kokku Poola ja Leedu noortega Euroopa Liidu teemaliste arutelude, ajurünnakute kui ka öise Varssavi avastamise käigus, siis inglis- ja kehakeel arenesid jõudsasti.
Projektis osalemine andis mulle hindamatu väärtusega kogemuse, mille vältel õppisin end tundma rohkem, kui näiteks esimese gümnaasiumiaasta jooksul. Tänu suurepäraselt läbi viidud projektile suurenes minu teadmiste pagas mitte ainult ärisimulatsiooni loengutes õpitu võrra, vaid ka lähiriikide kultuuriteadlikkuse määral. Loetud päevade jooksul arenesid minu sotsiaalsed oskused, sain juurde enesekindlust ning seesmine edasiviiv jõud hakkas taaskord põlema ja sädemeid lööma. Arutelud teistest riikidest pärit noortega elatustaseme ja keskkonna teemadel avardasid silmaringi ning tõstsid empaatiavõimet. Isegi kui ma igapäevaselt projektis osalenutega ei vestle, siis olen kindel, et neilt nõu küsides või isegi öömaja otsides näiteks Leedust saaksin kindla jah sõna ja sooja vastuvõtu osaliseks.
Südamest soovitan kõikidel astuda see samm ning osaleda mõnes rahvusvahelises noorteprojektis eriti, kui on tunne, et oled veidi kadunud oma mõtete ja plaanidega. Seiklema ei pea minema aastateks, minu puhul piisas kümnest päevast, mille organisatoorsele küljele pidin mõtema minimaalselt. Varssavis veedetud aeg andis mulle uue perspektiivi, süstis minusse meeletult positiivust ning nakatas reisipisikuga. See, et sain projektis osaleda olles ise veel 17 ning tarkusteri täis projketi sisu, annavad mulle tänaseni võimaluse uskuda, et kõik on võimalik, kui on vaid tahtmist. Siinkohal võib-olla olekski paslik saata virtuaalseid kallistusi kõikidele projektis osalejatele Eestist, kellest kujunes maailma parim reisiseltskond ning loomulikult ka teisele, kes olid „Be The Best’iga“ seotud. Kogemus, mis ei unune ja mida ei vahetaks millegi vastu.
Stella Raudsepp
Speak Now or Forever Hold Your Peace 16.06 - 23.06 Viikingite külas
Kui kogemus sai alguse..
Nagu kõik head otsused, tuli ka mõte minna "Speak now or forever hold your peace" noortevahetusele impulsiivselt ja viimasel minutil. Ei tulnud ka kahetseda, kuna seal omandatu saadab mind siiani. Teatavasti algab elu väljaspool mugavustsooni ning just sinna see nädalane kõrvalpõige tavaelust mind viis. Noortevahetus tekitas interaktiivse keskkonna, kus passiivse infotarbimise asemel tuli astuda selle lisa sammu, mis pahatihti tegemata jääb, ning anda oma panuse grupi arengusse. See kasvatas omajagu enesekindlust ning pani mõistma, et inimene seab oma võimetele oma tegevusetusega ise piirid ehk me oleme võimelised enamaks kui tihtipeale ise usume. Grupp oli rahvusvaheline ning seetõttu tuli ka inglise keel rooste alt puhtaks lüüa. Kuna kõik polnud samal tasemel, tuli vahel end selgeks teha n-ö „käte ja jalgadega“ ehk läheneda probleemile mitme erineva nurga alt ning just see andis inglise keeles rääkimise julguse. Teistega suhtlemisel mõistsin, et pole tähtis kui hästi keegi meist keelt oskab, vaid peamine on enesekindlus ning positiivne suhtumine. Nende kõigiga läbikäimisel, nagu ka paljud märkasid, said nii mitmedki eelarvamused ja stereotüübid murtud. Projekti lõpuks olin saanud energia- ning enesekindluse süsti, mis ajas hamba verele. Kindlasti soovin ka tulevikus säärastest ettevõtmistest osa võtta.
"There is no real trying. You just go and just do it. Like never before."
Johan Uibopuu
Nagu kõik head otsused, tuli ka mõte minna "Speak now or forever hold your peace" noortevahetusele impulsiivselt ja viimasel minutil. Ei tulnud ka kahetseda, kuna seal omandatu saadab mind siiani. Teatavasti algab elu väljaspool mugavustsooni ning just sinna see nädalane kõrvalpõige tavaelust mind viis. Noortevahetus tekitas interaktiivse keskkonna, kus passiivse infotarbimise asemel tuli astuda selle lisa sammu, mis pahatihti tegemata jääb, ning anda oma panuse grupi arengusse. See kasvatas omajagu enesekindlust ning pani mõistma, et inimene seab oma võimetele oma tegevusetusega ise piirid ehk me oleme võimelised enamaks kui tihtipeale ise usume. Grupp oli rahvusvaheline ning seetõttu tuli ka inglise keel rooste alt puhtaks lüüa. Kuna kõik polnud samal tasemel, tuli vahel end selgeks teha n-ö „käte ja jalgadega“ ehk läheneda probleemile mitme erineva nurga alt ning just see andis inglise keeles rääkimise julguse. Teistega suhtlemisel mõistsin, et pole tähtis kui hästi keegi meist keelt oskab, vaid peamine on enesekindlus ning positiivne suhtumine. Nende kõigiga läbikäimisel, nagu ka paljud märkasid, said nii mitmedki eelarvamused ja stereotüübid murtud. Projekti lõpuks olin saanud energia- ning enesekindluse süsti, mis ajas hamba verele. Kindlasti soovin ka tulevikus säärastest ettevõtmistest osa võtta.
"There is no real trying. You just go and just do it. Like never before."
Johan Uibopuu
Even more experiences from all aroud Europe:
I learned so much from this project! Changed the way how I see my life and others. Before I came here I felt that I was having a very lazy lifestyle and now I feel that I want to be active and do things like this to other people. Eeva and Kriss were amazing to all of us, they could not be more perfect. Thank you so much for this experience.
Sara Gomes, Portugal
I feel more confident about myself, especially when speaking English. The experience reinforced my plans for my future. I want to study politics and do my Masters in international relations. I just loved the atmosphere the different nations created and it makes me less afraid of going abroad.
I am also thankful I was told about the EVS. I wanted to go to Africa and when it didn't happen, I completely forgot about this idea. Now it is back in my head waiting to be realized. (maybe as an EVS)
This took away a lot of fears I had regarding my future and made me feel optimistic about my future and that I will create a life that fulfills me.
Also I really enjoyed Estonia and see it as a possible country to study abroad.
Verena Bitter, Germany
My English is so much better because we had to talk in English to each other and I'm glad that I wasn't afraid to speak in English as well as I can because it is not perfect but I understood most of the conversations in this week.
I learned how important it is to tolerate other cultures because we are all from different countries and we are all amazing people. I also learned how to work in a team and how important it is.
Now I know a lot of things about job interview, CV, etc. I am happy for it.
Now I know that we from Europe are one big family and we have to work together to get a better situation in Europe
Now I know that learning doesn't have to be heavy and boring but it can be fun when we learn by games, energizers and talk to each other
It was amazing time, I had a lot of fun and met amazing people, so thank you Kriss and Eeva.
Marta Szymanska, Poland
It's possible to trace a time-line from this experience: a before and after „Youth in Action“.
Undoubtedly I gained a more self-confident necessity and need to create new boundaries and relations to other cultures and different kinds of people.
My personality and my mind changed by the way of understanding how rich and powerful can be the connection to a diversity of people.
„Youth in Action“ was the response for this. It was a kind of „Anchor“ that I needed to re-affirm what I want, how I want and how I can do it, establishing and planning my motivations. For sure, it made a huge difference in my social milieu.
My last words are to Eeva and Kriss. (and team Estonia) Without them, without their sympathy and high quality personality, the experience wouldn't have been better.
„Youth in Action“ is a type of action that every youth should join.
Pedro Almeida Martins, Portugal
This experience really exceeded my expectations in many ways. I have always been the person that doesn't develop an idea, probably because a lack of courage to take the risk and go out of my comfort zone. I have never felt so energized and capable of actually making my projects and plans happen.
This was a life lesson to me in terms of tolerance and patience with others. Interacting and meeting people from different backgrounds and cultures reminded me that everyone counts, all of us are unique and special and I actually dissolved prejudices and judgemental thoughts that I didn't even know I had.
I was never the person who speaks in public and expresses my opinions. However, here we created such a comfortable, free of judgements and motivational atmosphere that I became more talkative. This was really interesting and amazing to me. Also, my English got much better and it motivates me to make it better.
I will always remember what Kriss and Eeva did for me. The thankful sensations is huge. You are changing lives girls, isn't that amazing?
When I get home, I want to make the effort to process all this new information, analyze my life through my new skills, way of thinking, my new me. Every time I recognize that I am forgetting all this, I hopefully will be able to recall the feelings and perpetuate this state of mind.
Joana Mateus, Portugal